![]() |
|
Ametliku terminina hobust kaasava teraapia kohta on Eestis kasutusel ratsutamisteraapia – mille sisuliseks eesmärgiks on parandada inimese füüsilist ja vaimset seisundit läbi kontakti ning koostöö hobusega. See sobib igale vanuserühmale ning väga erinevate probleemide – nii füüsiliste, psühholoogiliste kui emotsionaalsete – korral. RATSUTAMISTERAAPIA on ratsutamisterapeudi või erivajadustega inimeste ratsutamise instruktori ning vastava koolituse saanud hobuse koostööna läbi viidav terapeutiline tegevus, milles lähtutakse kliendi vajadustest ja teraapiale püstitatud eesmärkidest. Inimest vaadeldakse kui tervikut ja arvestatakse tema füüsiliste, sotsiaalsete ja psühholoogiliste eripärade ning vajadustega. Ratsutamisteraapia eesmärgiks pole ratsutamise õpetamine – suur osa tegevusest toimub maa peal hobuse kõrval. Sedalaadi töö eeldab holistlikku lähenemist, mistõttu on võimalik saavutada positiivseid tulemusi nii motoorsel, neuroloogilisel, psühhomotoorsel, kognitiivsel, psühholoogilisel kui sotsiaalsel tasandil. Samas ei eelda see inimeselt mingisugust ratsutamisoskust. RATSUTAMISTERAAPIA PSÜHHOSOSTIAALNE SUUND Töö on olemuselt eksperimentaalne. Tegeledes hobustega, täites teatud ülesandeid ja harjutusi, saab protsessis osaleja iseenda kohta teada paljugi uut. Esilekerkinud mõtteid ja tundeid analüüsitakse, peamine tagasiside tuleb läbi video: inimesel on võimalus teatud situatsioonides valida oma käitumist, katsetada selle mõju ning saada hobuselt ausat ja otsest tagasisidet. Kogu protsess paneb selles osaleja proovile, sunnib väljuma mugavustsoonist, soodustades seega nii füüsilist, vaimset kui emotsionaalset kasvu. Oluliseks faktoriks selle töö puhul on inimese enda valmisolek ja motivatsioon muutuseks. • verbaalne ja mitteverbaalne suhtlemine
|